Suvine kuum õhk hakkas öhtupoole jahtuma ning mere poolt hoovas jahedat, päikese käes närtsinud vesikasvude ja vetikate järgi lõhnavat tuulekest. Lainete laul mattus aga autode mürasse, inimeste sammudesse, kohvikutest kostvasse muusikasse ja maga- jate norinasse - Odessas Deribassovskajal ajab ööelu oma kombitsaid laiali.

Õlad paljad, rinnad vaevalt kaetud ning siledad, päevitunud jalad väljasirutatud, nii ma siin istun, ühes paljudest tänavakohvikutest. Hea, et kell on alles piisavalt vähe, muidu oleks parimas kohvikus vaba tooli leidmisega juba raskusi. Mõnus on istuda külma veini pokaali taga ja jälgida erinevatest kontingentidest pärit inimesi.

Jook on juba pisut pähe hakanud ning märkan ennast üha sagedamini rõõmsalt naeratamas suvalistele inimestele. Ma tunnen ennast piisavalt ja tean, et võin vahel käituda nagu tõeline lipakas, kuid praegu, vaadates mehi, kes istuvad naaberlaudade taga või mööda jalutavad, liiguvad mu peas ohtlikud mõtted.

Kujutlen, et kõik mehed on täkud, naised aga litad, ainult mõned on moraalsete eluviisidega, suurem osa aga elatuvad kihust. Oma mõtete võimuses olles tunnen äkki õlgadel higist märgi, tulitavaid mehe käsi. Lükanud mu punased kiharad kõrvale suudleb ta oma kuivade huultega mu kaela. Mu keha võpatab äkilisest ihast ning püksikud märguvad momentaalselt.

"Hei, ega keegi sulle ligi ei tikkunud, loodetavasti ei pea ma vihastama. Su silmade värv paneb mind alati imestama, vahel on nad mandli värvi vahel siniroheka varjundiga nad meenutavad mulle kassisilmi. Praegu on neis selline inimsööja ilme, et kohe, kohe paned mu nahka, hea et see olen siiski mina, mitte keegi teine."

"Sa ju tead, et mulle meeldib jälgida, kui aga tegudeks läheb, eelistan ainult Sind." vastan kahemõtteliselt naeratades, andes sellega oma jutule mängleva tooni. Mees jälgib mu rinda, läbi pluusi paistavad pungil rinnanibud ja isegi nende pruunikas värv. Libistab keelega üle kuivanud huulte ning vaatab mu paljastatud naba: "Lähme siit minema." "Veel on liiga vara, vahest jalutame rannaäärsel puiesteel. Ma tean, et minu sõna on sulle seaduseks" kilkan vastu.

Raskustega pilku mu jalgadelt lahti rebides õiendab mees kelneriga arve. Tõusen üles ja kohendan juukseid ja seelikut, saadan enda ümber looritatud pilke ja märkan meeste silmi iha ning naiste omas vihkamist. Inimesed ei märka, et ma ei pane tähele nende ihaldavaid või armukadedaid pilke, mul jätkub silmi ainult Tema jaoks.

Linnapargis jalutades jutustan oma tähelepanekutest. Lipakas! Ma tean, et sul on valus, sama valus, kui minul kunagi. Kuid sina naljatad ja pigistad mind tugevamini õlgadest. Laskudes mööda Primorski puiestee järsku kallast, möödume me poolenisti lagunenud majakesest.

"Ma ei suuda rohkem!"oigab mees, "ma tahan sind kohe praegu."

"Kas siinsamas?" küsin ma.

"Mul ükskõik, ma lihtsalt tahan."

"Aga kui keegi tuleb?" Rumal küsimus küll, kui veres on adrenaliini ja püksikute niiskumine vähemaks ei jää. Vaatad mind hetke ja juba sulavad meie huuled ühte kirglikuks suudluseks. Käed avavad nagu iseenesest sinu püksiluku, aluspesu pole ja käsi leiab juba kivikõva liikme. Liigutan kätt üles-alla, suguti pea libiseb vaikselt ja pehmelt mu käes. Sinu käed on mu pluusi all ja pigistavad nõudlikult ja oskuslikult nibusid.

Sa ei suuda enam, pead oma relva otsekohe sisestama mu märga ja tuksuvasse avasse. Lükkad mu õrnalt eemale, tirid seeliku üles ja rebid läbimarjad püksid jalast. Tõukad mind aknaorva istuli ning sisened kuuma pesakesse. Liigutused on kiired ja tugevad. Milline õudus! Ma tean, et meid nähakse ja minu ohkeid ja karjeid on kuulda kilomeetri kaugusele, see kütab mind aina rohkem üles. Meeletus!

Ühe käega aitad sa mu puusadel liikuda, teisega kägistad nii, et mu kõrist kostab lõpuks ainult kähinat. Mul on raske hingata ja kriibin küüntega su selja veriseks.

"Need on küll vümase aruraasu kaotanud - nagu loomakari." Kuulen läbi udu mööduva naise juttu.

Loomad oleme me kõik, ainult vahe on selles, et ei mina ega sina suuda seda varjata, las nad vaatavad, mul ükskõik ning karjatan:

"Veel! Veel! Kõvemini!" kuni tunnen sinu seemnejuga oma sisemusse tungimas.